Elustik
Soolajärvede elustik võib olla suhteliselt rikkalik keskmise soolsusega järvedes, kus toimuvad kõik olulised aineringe protsessid. Laias laastus võib öelda, et mageveeliigid esinevad järvedes, kus TDS < 1000 mg/l (1 ‰ või 1600 uS/cm). Sellest piirist kõrgemal hakkab nende arv kiirelt vähenema. See on ka põhjuseks, miks bioloogiline mitmekesisus väheneb soolsuse tõustes.
Madala soolsuse juures torkab silma veeorganismide paindlikkus kohaneda erineva ioonkoostisega. Näiteks Lääne-Kanada soolajärvede regioonis domineerivad keriloom Branchionus plicatilis (Joonis 28) ja rullikuline Cletocamptus spp. (Joonis 29) kloriidide manulusel, samas kui Leptodiaptomus sicilis ja Diaptomus nevadensis domineerivad sulfaatide- ja karbonaatiderikkas vees. Taoline paindlikkus kaob siiski soolsuse kasvades ja seotud on see kõrge soolsusega kaasneva osmoregulatoorse stressiga. Osmoregulatsioon on raku sisekeskkonna võime reguleerida vee ja soolade sisaldust läbi poolläbilaskva membraani (rakumembraani) vastavalt väliskeskkonnas toimuvale soolsuse muutusele. Soolases keskkonnas kohastunud organismid (nn. halofiilid) koguvad osmoregulatsiooni eesmärgil rakku orgaanilisi vedelikke nagu glütserool või glütsiin. Osmoregulatsiooniks kulutatakse suurel hulgal energiat, kuid organismi koed ei suudaks ilma kuigi kaua vastu pidada. Ilma regulatsioonita liiguks rakkudes olev vesi läbi rakumembraani ümbritsevasse soolasemasse keskkonda (osmoos) ja rakud sureksid kiirelt. Kuna soolsuse suhtes tolerantsed organismid kulutavad osmoregulatsiooniks palju energiat, siis on soolajärvedes eelistatud need halofiilid, kes suudavad energiat toota (nt. fotosünteesi teel). Näiteks rohevetikas Dunaliella spp. on üks vähestest või lausa ainuke primaarprodutsent hüpersaliinsetes veekogudes. |