Aafrika soolajärved
Aafrika soolajärved paiknevad neljas suuremas regioonis, mis võtavad enda alla mandri põhjaosa (Sahara kõrb ja Vahemerega piirnev pool-ariidne piirkond), Ida-Aafrika, Ida-Aafrika riftivööndi (Joonis 14) ja Lõuna-Aafrika. Ilmselt kõige tuntumad soolased veekogud on Ida-Aafrika nn. soodajärved. Need peamiselt naatriumkarbonaati sisaldavad järved paiknevad kitsal alal, mis algab Punasest merest, kulgeb läbi Etioopia ja Keenia kuni Tansaania keskosani. Nende hulgas on väikesi ja sügavaid ning madalaid, rohkem soolaväljadele sarnanevaid veekogusid. Soolsus jääb üldjuhul vahemikku 3000 kuni 300000 mg/l. Mitmed neist järvedest (nt. Nakuru ja Magadi) on roosade flamingode kogunemis- ja toitumispaikadeks (Joonis 15).
Palju vähem tuntakse soolase veega rannajärvi, mis on levinud Lõuna-Aafrikas (nt. Swartvlei järv; Joonis 16). Need järved kujunevad piki kallast liikuvate hoovuste abil, kui uhtliivade abil isoleeritakse laguunid või estuaarid (Joonis 17). Viimased võivad taasavaneda, kui veetase järves muutub kõrges ja ülevoolu käigus lõhutakse liivabarjäär. Vahel lõhutakse barjäärid ka kunstlikult, kui kõrge veetase hakkab ohustama järve kaldal paiknevaid elamuid või häirima majandustegevust. Mingil osal aastast on järvede pindmine kiht mageda veega, sest sissevoolavate jõgede vesi valgub laiali mööda suurema tihedusega soolast vett. Selline mageda vee akumuleerumine kestab seni, kuni toimub läbimurre liivabarjäärist. Järve põhjas olev veekiht jääb aga soolaseks kogu aasta vältel, väljaarvatud erakordsete hüdroloogiliste või klimaatiliste tingimuste korral. Sarnaseid rannajärvi võib peale Aafrika kohata veel ka Jaapanis, Austraalias ja Koreas. |