Selgrootud
Ka zooplankterite hulgas on arvukalt soolsuse suhtes tolerantseid liike. Näiteks on teada vähemalt 31 liiki, kes on tolerantsed hüpersaliinsete vete suhtes ning neist 20 on aerjalgsed, 4 keriloomad, 5 vesikirbulised ja 2 kuuluvad seltsi Anostraca. Neist kõige ubikvistlikumad (elupaiga või kasvukoha suhtes vähevaliv) on soolavähikeste Artemia esindajad (Joonis 33), keda võib leida kõigis kaladeta soolajärvedes üle maailma ning kes talub soolsust > 30000 mg/l (30 ‰). Võrreldes hüpersaliinsetega, on mitmed teised zooplanktoniliigid tolerantsed mesosaliinsete või madala soolsusega vete suhtes. Ida-Aafrika soolajärvedes hakkas keriloomade, aerjalgsete ja vesikirbuliste liikide arv vähenema kui elektrijuhtivus tõusis üle 1000 uS/cm (700 mg/l). Kui elektrijuhtivus oli üle 3000 uS/cm (1800 mg/l), siis olid alles jäänud vaid mõned üksikud liigid.
Lisaks planktonvähikestele on soolajärvede faunale omased ka teised selgrootud nagu rõngussid, nematoodid, teod, kirpvähid, sõudurlased, hironomiidid, moskiitod ja sookärblased (Joonis 34). Praktiliselt puuduvad aga mageveejärvedes tavalised käsnad, kärssussid, kaanid ja karbid. |