Plankton
Bakterid, vetikad, seened ja algloomad on tavaliselt kohastunud suhteliselt kitsaste soolsuspiiridega (stenohaliinsed), kuid kiire põlvkondade vaheldumise tõttu on nende evolutsiooniline potentsiaal ümberkohastumiseks suurim. Seetõttu on halofiilid laialt levinud kõigis kolmes domeenis – eukarüoodid, bakterid ja arhed ning näiteks bakterid suudavad elada isegi NaCl küllastuskontsentratsiooni juures. Paljude soolajärvede ühiseks tunnuseks on veekogu põhjas asetsevad mitmekihilised matilaadsed moodustised (Joonis 30), kus tänu kihilisusele elutsevad koos sinivetikad, bakterid ja vetikad. Näiteks Salton Sea sinivetikamatid koosnevad mitmetest niitjatest sinivetikatest nagu Oscillatoria spp. ja Geitlerinema spp. (Joonis 31), ning samuti ainuraktsetest sinivetikatest, ränivetikatest ja väävlit oksüdeerivatest bakteritest (Beggiatoa). Arvatakse, et sinivetikate kooslus väävlit oksüdeerivate bakteritega mängib Salton Sea puhul peamist rolli süsiniku fikseerimisel ja muudes geokeemilistes protsessides.
Kõrge soolsusega on hästi kohastunud paljud vetikaliigid. Saskatchewani provintsi 41 soolajärve (soolsus varieerus 3,2-428 g/l) uurimisel leiti 212 vetikaliiki 91 perekonnast, 42 sugukonnast, 8 klassist ja 7 hõimkonnast. Liigiline mitmekesisus oli aga pöördvõrdelises seoses soolsuse kasvuga. Laias soolsusevahemikus on oluliseks vetikakoosluste moodustajateks rohevetikad (Joonis 32), sinivetikad ja ränivetikad. Reeglina hakkavad domineerima rohevetikad, kui soolus tõuseb üle 10 g/l. Parasvöötme magevee järvede jaoks väljatöötatud fosfori- või lämmatiku-kontsentratsiooni põhjal vetikate biomassi prognoosivad mudelid ei tööta kuigi hästi soolajärvede puhul, vaid ülehindavad nii klorofülli hulka kui ka primaarproduktsiooni. Niisamuti on osade soolajärvede bakterite kasv ja areng limiteeritud fosfori poolt, kuigi vees on piisavalt reaktiivset fosforit. |