Lõuna-Ameerika soolajärved
Lõuna-Ameerika soolajärved on koondunud peamiselt kahte suurde piirkonda. Esimene neist on Altiplano platoo (Joonis 7) Boliivias ja selle põhjapoolne jätkuosa Peruus. Seal leidub palju madalaid, kuid püsivaid soolajärvi ning ka ajutisi väga soolase veega järvikuid. Selle regiooni soolajärved on ühtlasi ka merepinnast kõige kõrgemal paiknevad (4000-4500 m). Sealsetest järvedest tuntuim on enamiku aastast soolaväljana eksisteeriv Salar de Uyuni (Joonis 8), millel pindala 10582 km² ning kus paiknevad maailma suurimad liitiumivarud (kuni 70%). Teise piirkonna moodustavad Argentiina rohtlates – pampades ja Patagoonia põhjaosas paiknevad soolajärved. Sealseks suurimaks soolaseks veekoguks on Mar Chiquita järv (Joonis 9), mille pindala kõigub sõltuvalt ilmastikust 2000-4500 km² vahel. Ka on selle veekogu soolsus varieeruv, olles kuivadel aastatel 250 g/l ja väga niisketel vaid 40 g/l. Samas piirkonnas paikneb ka maailma suurim soolajärvede kompleks – Salinas Grandes, pindalaga 8,290 km². Eelpool mainitud regioonidele lisaks sisaldab soolajärvi ka Pantanal – Brasiilia kaguosas paiknev troopiline märgala. Olemuselt on sealsed veekogud soodijärved (Joonis 10) ja vaatamata soolajärvede olemasolule on tegu ikkagi mageveelise märgalaga. Vähemal määral leidub soolajärvi veel Brasiilia ja Tšiili ida- ning lõunarannikul. |