Soolajärved teistel kontinentidel
Austraalia soolased veekogud on koondunud kolme regiooni: mandri keskosa ja kagu- ning edelapiirkonnad. Soolajärvedes domineerib harilikult NaCl ja bioloogiline mitmekesisus on väga suur. Kesk-Austraalia suurimaks järveks on Eyre (Joonis 22) ning kaguregioonis Corangamite ja Bullen Merri.
Euroopat iseloomustab võrdlemisi niiske kliima ja seetõttu pole siin kuigi soodsad tingimused soolajärvede kujunemiseks. Sobilikud hüdroloogiliselt suletud valgalad leiduvad vaid Hispaanias ja Kagu-Euroopas. Oma levikult ongi soolajärved kõige sagedasemad just Hispaanias, kus aurumine ületab sademete hulga ja suurimaks püsivaks järveks on Gallocanta (Joonis 23). Mingil määral leidub soolajärvi ka Austrias, Ungaris, Rumeenias, Kreekas ja Küprosel. Enamasti toituvad need järved maa-alustest soolaallikatest. Paradoksaalsel kombel leidub soolajärvi isegi Antarktikas. Tuntuimad piirkonnad selles vallas on Antarktika poolsaare lääneosa, Vestfoldi, Bungeri and Larsemanni mäeahelikud ning McMurdo kuivad orud. Viimastes on väga madal õhuniiskus ning praktiliselt puuduvad jää ja lumi. McMurdo orus paiknevad ka planeedi kõige soolasema veega järved, mille mineraalainete hulk on isegi suurem kui Surnumeres. Rekordiomanikuks on Don Juani järv (Joonis 24), mille soolsus on 40% ja mis ei külmu isegi -30°C juures. Mõõtmed on sellel järvel paraku väga tagasihoidlikud – pindala 0,03 km² ja suurim sügavus 0,3 m. |