Põhja-Ameerika soolajärved
Põhja-Ameerikas on soolajärved levinud ühtlase vööna piki kontinendi lääneserva, kus võib eristada kuut piirkonda (Joonis 11): Suur tasandik (Great Plains), Kirde regioon, Keskregioon, Suur nõgu (Great Basin), Kagu regioon ja Chihuahua regioon Põhja-Mehhikos.
Kõige paremini on läbiuuritud Suur tasandik ehk nn. Prairie Pothole regioon. Mitte kusagil mujal maailmas pole soolajärvede paiknemistihedus (Joonis 12) ja mitmekesisus nii suur. Hinnanguline soolajärved arv selles piirkonnas varieerub miljonist kuni 10 miljonini ning paiknemistihedus võib olla isegi kuni 120 järve km² kohta. Suur on ka hüdrokeemiliste mitmekesisus ja esindatud on kõikvõimalikud soolade akumuleerumistüübid. Seda tõestab fakt, et erinevat tüüpi järvesetteid on leitud üle 40. Varieeruv on ka järvede morfomeetria. Leidub suuri ja väga madalaid järvi, mis on ajutise iseloomuga (nt. Muskiki järv) ja jätavad põuaperioodil endast maha soolaväljad. Kuid leidub ka püsivaid veekogusid, kus sügavus võib olla üle 60 meetri (nt. Dead Moose). Suur nõgu, mis koondab enda alla Nevada, Utah lääneosa, Oregoni kaguosa ja suure ala Kagu-Californiast, on paigaks, kus asetsevad Põhja-Ameerika ilmselt kõige tuntumad soolajärved nagu Mono, Pyramid, Walker, Suur Soolajärv ja Salton Sea (Joonis 13). |